Kui ma rasedaks jäin polnud mul erilisi teadmisi ega ka ootusi sünnitusele. Teadsin seda, et sooviksin vältida palju kuuldud psühholoogilist traumat. Kuna kohe algusest peale oli teada, et lapse isa viibib suure tõenäosusega sünnituse ajal välismaal, siis hakkasin mõtlema doula peale. Kuna Annika oli mulle tuttav inimene, siis võtsin kohe temaga ühendust. Järgnevate kuude jooksul käisin regulaarselt Annika juures vestlemas, iga kord oli mingi konkreetne teema seoses sünnituse või vastsündinu eest hoolitsemisega. Annika mainis möödaminnes ka hüpnosünnituse koolitust, mille tutvustus tunnis sain kohe aru, et tahan seda kursust kindlast koos oma mehega võtta. Nii läkski ja kombinatsioon kursusest ja Annikast lõi olukorra, kus läksime sünnitusele vastu mitte hirmu vaid rõõmsa elevusega. Kuna sünnituse päeval oligi mu mees välismaal tuli Annika paar tundi peale tuhude algust meie juurde. Ta oli minu eraämmaemandaga varem juba läbi rääkinud, et katsume võimalikult kaua kodus tuhutada ja ülevaatuseks vajaduseta haiglasse ronima ei hakka. See kõik lõi mulle imeliselt rahuliku õhkkonna, kus tundsin, et saan lihtsalt tuhutamisega tegeleda ja Annika muretseb kõige muu pärast. Mingi hetk ta lihtsalt ütleb, et nüüd on õige hetk ja siis sõidame haiglasse. Haiglasse läksime alles siis, kui avatus oli 5-6 cm. Annika oli mu kõrval tõeline ergutaja, kogu aeg naeratus kõrvuni ja kinnitas mulle pidevalt, et ta ei suuda uskuda kui hästi ma selle kõigega hakkama saan. Uskusin teda. Inimesed on erinevad, aga minule sobis just selline entuasiastlik kaaslane imehästi. Tundsin, et nii Annika kui ka ämmaemand usaldavad minu võimet see laps ise sünnitada. Minus tekkis tõeline hasart, tundsin, et olen selleks võimeline. Sünnitus oli füüsiliselt mu kehale traumaatiline, verekaotus oli keskmiselt suurem ja sain isegi vereülekannet. Aga psühholoogiliselt olin väga väestatud ja nautisin seda hullumeelset kogemust. Kõige suurem proovilepanek füüsiliselt olid tegelikult õmblused. Sünnitust ma tegelikult valusana ei tajunud, aga õmbluste ajal hakkas küll pilt eest ära minema. Õmblused kestsid 1.5h ja Annika, kes oli juba 11 h, ise rasedana, minu kõrval olnud, seisis ka veel selle aja, minu näo juures. Lobises minuga ja hoidis mu tuju üleval. Annika pakkus kohe algusest peale välja, et võiksime koostööga jätkata ka veel 2 kuud peale sünnitust. See oli tõeline privileeg. Esimese lapsega on ju nii palju küsimusi, arstidel pole sinu jaoks enam nii palju aega ja sugulastel tihti aegunud info. Annika oli meie jaoks nagu mingi süllekukkunud kingitus kogu sellel teel ja ma tean, et järgmise lapsega võtaksin kindlast jälle Annikaga ühendust.
