Sissejuhatuseks jagan, et leidsin Gustavi sünniloo kirjelduse enda dokumentidest ja jagan seda täpselt nii vahetult, nagu see sai kirja pandud pärast tema sündi. Ka endal on põnev lugeda nii üksikasjalikku ja detailset kirjeldust. Soovitan väga-väga enda sünnituslood kirja panna või helifailina salvestada, sest ühel hetkel on nii südantsoojendav sellele hetkele tagasi vaadata!
Meie (Gustav, Annika ja Lauri) sünni koosloomise lugu
11.04.19 hommikul kell 5.45 ärkasin linnulaulu peale ja käisin vetsus. Tulin tagasi magamistuppa, mis oli veel üsna pime, istusin voodi äärele, et vett juua, aga miskipärast polnud pudelit seal, kuhu selle endameelest jätnud olin. Kummardusin ning tundsin, et jalgevahelt läks märjaks, võtsin kiirelt salfaka, et ennast kuivatada. Panin tule põlema ja veendusin, et vesi oli selge. Lootevesi! Kuidas saab veel paremaks minna kerguses?
Peas oli küsimus, et kas nüüd ongi aeg? Ongi lootevesi? Ütlesin Laurile, et nüüd vist puhkes küll lootevesi, mille peale Lauri istukile hüppas ja ärevalt küsis, kas me peame minema hakkama ja mis me edasi teeme? See oli nii armas! Hakkasin naerma ja ütlesin, et midagi ei tee, edasi magame!
Nii see muidugi päris ei läinud, sest minus oli mõnus rahulolu ja ootusärevus. Pikutasin natuke ja umbes poole 7 ajal tulin voodist välja, tegin pliidi alla tule ja panin pudru keema. Nii mõnus hommik oli. Taevas oli selge-sinine ja päike tõusis. Nii ma seal pliidi ees istusin, kuulasin tule praksumist ja vaatasin õnnis naeratus näol aknast välja.
Kell 7 tundsin esimest lainetust. See oli selline mõnus ja mahe ja pehme. Sõna otseses mõttes lainetus, nagu rahulik meri, mis loksutab oma laineid kaldasse iga 5 minuti järel. Hingasin sügavalt sisse ja siis jälle välja ja sisse ja välja.
Mõni aeg hiljem ärkas ka Lauri ja sõime koos imelist hommikuputru ning jõime kohvi. Tegin talle ettepaneku käia koos koeraga jalutamas ja vaadata kuidas edasi. Ilm oli tõesti imeline, kuigi pisut jahe ja tegime täitsa mõnusa ringi. Vaatasime ümberkaudseid majasid ja arutlesime missugused meile meeldivad ja millistel on ehk lahendused, mida meie linnakonteksti ei paneks. Lained käisid umbes 5 minuti järel, kuid ei olnud midagi hullu. Pidin küll seisma jääma ja hingama, aga valusad need kindlasti polnud.
Jõudsime koju tagasi ja hakkasin WCd koristama, lainetus jäi rahulikumaks ja rahulikumaks, kuni lõpuks oli umbes poole tunni jooksul üks laine. Muidugi hakkas kohe mu ämmaemanda mõistus kõnelema, et mis ja kuidas kõik olema peaks. Samas olin teadlik, et kõik on hästi ja et poiss tunneb ennast mõnusalt. Aga sellegi poolest tuli mõte, et peaks kuidagi kaasa aitama.
Valisime minna Supilinna Emajõe äärde jalutama. Võtsime meie koera Dani kaasa ja tõstsime igaks juhuks kõik asjad ka autosse, mine tea, äkki läheb asi käima. Jalutasime koguni üle 5 km. Käisime ka Tähtveres koertepargis, ronisime Tartu laulukaare alla ja üles ja avastasime Supilinna ägedaid maju.
Laulukaare all tuli teadmine, et tegelikult võin ma ükskõik mida teha, sest praegusel hetkel valib poiss, kuna tulla. Seega, lasin lahti mõttest, et ma pean midagi tegema, et sünnitustegevus uuesti käivituks ja ütlesingi Laurile, et olen nüüd väsinud ja lähme koju.
Koju jõudsime veidi pärast kella 14. Mäletan, et panin telefoni lauale ja kell oli 14.14. Pärast mida hakkasid regulaarsed tuhud 3-6 min järel. Need olid kenasti üle hingatavad ja kestsid umbes 45 sekundit kuni minut. Vaatasin samal ajal Castel’it telekast ja Lauri tegi tugitoolis tööd ja pani aegu kirja. Väga muhe oli, sest ei oodanud midagi, mis peaks juhtuma või mitte juhtuma. See oli küll, et istuda ei tahtnud. Seega seisin keset elutuba ja vaatasin seriaali ning hingasin õõtsutades ja liigutades tuhusid üle. See on ikka hämmastav, kuidas keha on loonud, et tuhude vahel ei ole justkui midagi ja siis tuleb intensiivsus. Pärast mida on jälle tsill.
Lauri paaril korral küsis, et äkki peaks nüüd haiglasse minema, kuid ma olin veendunud, et aega veel läheb ja asi pole veel korralikult alata jõudnudki. Mu teadmised esmassünnitajate kohta ja kogemus ütlesid, et praegu pole veel aeg.
Pärast kahte osa Casteli vaatamist otsustasin, et lähen magamistuppa ja kuulan Comfort Zone (Steven Halpern). Tõmbasin kardinad ette ja tuba sai mõnusa hämara punase valguse. Nüüd olid tuhud juba intensiivsemad ja isegi “uutasin” veidi tuhu ajal kaasa. Kuna püstine asend oli tuhu ajal juba üsna ebamugav, siis panin jooga mati põlvede alla ja toetasin küünarnukkidega voodile. See oli päris panustav ja nii ma seal hängisin. Lauri tuli ka magamistuppa, kuid tegi endiselt arvutis tööd ja pani aegu kirja.
Kella 16.20 paiku algas taaskord üks tuhu ja käis klõps ning korraga nirises suur kogus lootevett põrandale. See ajas mind millegi pärast tohutult naerma. Lauri küsis taas, et kas peaks nüüd äkki minema hakkama? Mina vastasin, et vaatame paar tuhu, et kuidas on.
Kirjutasin enda imelisele ämmaemandale Siirile, et nüüd tuli suuremat sorti plärts ja kirjeldasin tuhude tihedust ja kestvust. Siiri helistas ja kuulas ka oma kõrvaga mu üle hingatavaid tuhusid ning ütles, et hakkab siis meie poole sättima. Ning siis tuli järgmine tuhu. Ohhooo!!!! See oli Intensiivne! Nagu ikka kordades intensiivsem, kui eelnevalt. Lauri küsis, kas nüüd äkki on aeg Kliinikumi minna? Ütlesin, et ootame veel ühe tuhu, et siis tean öelda. Ja see tuhu tuli! Ja oi, kui intensiivne. Tuhu lõppedes ütlesin: “Jah! Nüüd on aeg!”
Helistasin Siirile ja ütlesin, et kohtume Kliinikumis. Siis läks kiireks. Püksid jalga ja mantel selga, vahepeal jõudsin köögis veel ühe tuhu üle hingata. Pärast seda tuhu jõudsin ma mõelda, et kas ikka jõuame Dani oma sõprade juurde viia või läheb liiga kiireks. Tegin koridotis peatuse, sulgesin silmad ja küsisin; “Tõde, kas jõuame? – Jah!”
Nii me valisimegi minna Kliinikumi läbi Karlova, ehk siis sõita hoopis teisele poole! Autos tuli järgmine tuhu ja nüüd tegin ikka korralikult häält, ehk siis minu “uuuuuuu” kõlas päris valjult ja karuselt. Valgusfoori taga vaatasin ma kella, mis näitas paar minutit pärast 17. Ja siis tuli mulle pähe: Liiklusummikud, Karlova, parema käe reeglid, tipptund Tartus!
Ma pole päris kindel mitu tuhu mul sel ajal käis kui kodust Sassi tänavale sõitsime, aga need olid kohe päris kindlalt üli intensiivsed ja mu keha soovis neid häälekalt edastada.
Siinkohal mainin ära, te tegemist ei olnud valudega. Mina seda vähemalt valuks ei nimeta, aga selline ülim vägev intensiivsus oli küll.
Sassis sai Dani kiirelt sõpradele üle antud ja sõitsime Kliinikumi poole. Ületasime Turu tänavat nagu filmis, kuna tipptund andis mõlemas suunas liikuvale kolmele reale (või kahele, ma pole kindel) mõnusasti koormust, siis valis Lauri lihtsalt gaasi anda. Mina tuhude vahepeal küsisin Universumilt panust, et ta meile tee Kliinikumini vaba hoiaks. Ta hoidiski! Aitäh. Eriti lõbus oli see, et jõudsin tuhude vahepeal veel Laurile nõu anda, kust oleks ehk kõige parem sõita, mille peale ta ütles, et tegelegu ma oma asjaga ja tema sõidab.
Parkisime auto EMO ette ja panin autole kella 17.20. Enne meid liikus EMO ukse poole veel üks paarike, kes suundusid ka sünnitama. Astusid õige reipal sammul ja meie Lauriga tuiskasime neist mööda, mäletan, et EMOs oli hästi palju rahvast, aga ma ei fokusseerinud nägusid. See oli täielik kosmos ja kohalolemine. Kehaga koos loomine. Lauri ruttas paarikesest ette ja vajutas enne neid lifti nuppu. See oli päris lõbus. Toetasin liftis Lauri õlale ja lihtsalt hingasin. Silmanurgast nägin kuidas see paarike hästi seina ligi hoidis ja lihtsalt meid vaatas. Liikusime kiiresti liftist sünnitustoa ukse taha ja vajutasime kella. Uksed avanesid ja Siiri oli meil vastas! Jee! Me jõudsime kohale!!!
Viskasin jalanõud jalast ja andsin Laurile enda mantli ning liikusin Siiriga kaasa. Ta ütles, et meile on 6 sünnitustuba valmis pandud ning vann saab ka kohe vett täis! Kuidas saab veel paremaks minna???
Poole tee pealt haarasin “kitse” (rataste peal tugialus/rulaator) kaasa ja veeretasin end selle najal sünnitustuppa. Hingasin ja uutasin ühe tuhu mööda ja kiskusin kõik riided seljast ära. Siiri oli mulle juba vanni vett täis lasknud, mis oli rõõmustav, kuid enne seda vaatas ta emakakaela avatust. Väga huvitav oli pikali minna, et läbivaatust saaks vaadata. Tõeliselt ebamugav tunne, kui keha toimetab omasoodu ja siis väljastpoolt keegi nn. tungib keha tegemistesse. Samas saan aru, et sünnituse kulu hindamiseks on see protseduur vajalik ja tegelikult siiski talutav.
Mulle suureks üllatuseks ütles Siiri 4 cm! Sel hetkel, kui ta seda ütles jäi vist kogu maailm korraks seisma. Jõudsin mõelda, et kui see on 4 cm, siis mis edasi???
Õnneks sain ma oma mõttest kinni ja tegin sellega kohe rahu. Mõtlesin, et ok! 4 on parem kui 3! Kordasin taas oma lemmik küsimust: “Kuidas saab veel paremaks minna?”
Siiri alustas KTG andurite panemist ümber mu kõhu ja minul algas uus tuhu. Hüppasin voodi pealt kiiresti püsti ja teadsin, et voodis pikali ma KTG ajal vähemalt olla ei saa. Tuhu oli megaintensiivne ja tundsin ka tohutut kakahäda tunnet. Tuhu lõppes ning ütlesin Siirile, et mul on päris korralik pressimise tunne, mille peale Siiri küsis, et kas ma teen nalja. Ma ei teinud! Siis tuli uus tuhu ja endiselt tundsin väga tugevat tungi kakada. Tuhude tihedus oli sel hetkel umbes 2 minutit ja tuhud kestsid minut või rohkem. Pärast seda tuhu ütlesin Siirile, et ei, mul on päriselt ka ikkagi väga tugev tung vetsu minna. Mille peale Siiri ütles, et vaatab igaks juhuks uuesti emakakaela. Kiirelt pikali, kiirelt vaatamine ja selgus, et avatus oli 5cm. Paari minutiga avanes emakakael sentimeetri. Päris hea! See aga tähendas, et saan vetsu minna. Siiri ühendas mind aparaadi küljest lahti ja läksin vetsu.
Vetsus käik läks igati asja ette, sest sain enda olemise tunduvalt tühjemaks. Tulin vetsust välja ja vaatasin Siirile otsa suure küsimärgiga, et kas ta tahab mind KTG alla tagasi panna või äkki võin vanni minna. Siiri lubas mul vanni minna! AITÄH!
Vannis oli veidi mugavam kui õhukeskkonnas, aga endiselt oli kõik väga intensiivne. Siiri ütles Laurile, et käib korra toast väljas ja minul hakkas uus tuhu. Minule ootamatult oli see veel intensiivsem kui varem ja ma tegin päris korralikku karu häält ning tuhu tipphetkel hõikasin, et ta tuleb! Tõenäoliselt andis soole tühjendamine ruumi juurde ja lapse pea sai emakakelale veel tugevamalt survet avaldada. Lauri oli mõnusasti minu juures, kui vannis olin ja hoidis mul käest kinni. See oli väga väga panustav!
Eriti lõbus oli ka see, et tuhude vahepeal rääkisin iseenda kehaga. “Mina tean, kuidas seda teha, mina tean! Laps teab täpselt kuidas tulla! Usaldan! Mina tean!” Mille peale Siiri kõrvalt muigvel olles ütles: “ Jaaa … Kõik teavad kõike!”
See oli päris humoorikas tegelikult. Pärast sünnitust küsis Siiri kas ma olen mingi nõid, et siin niimoodi pobisesin ja võlusõnu kasutasin… Ütlesin, et jah, olen küll!
Tuhud olid minu meelest ikka päris tihedad, enam ei olnud sellist pikemat pausi, et taastuda (mitte, et seal millestki taastuda oleks olnud …). Järgmise tuhu ajal läks mu käsi automaatselt jalgevahele ja tundsin sõrmega lapse pead! Mõistust küll sel hetkel enam polnud. Oli vaid kohalolu ja see hetk! Siis tuli väike paus ning uus tuhu. See oli vist ainus kord, kui mul korraks lappama läks. See oli nii intensiivne, et tekkis hetk, kus kusagilt tungis mõistus läbi ja ütlesin mitu korda, et ma enam ei taha, aitab küll! Kuid sain väga kiiresti enda teadmise tagasi! Seda ei peata, see toimub, seega, lase sel toimuda! Lauri kordas mulle Accessi (Accsess Consciousness) mantrat: “Kogu elu tuleb minuni kerguse, rõõmu ja hiilgusega!” Jah! Aitäh, kuidas saab veel paremaks minna?
Uus tuhu … ühe käega hoidsin Lauri käest ning teine oli jalge vahel. Ja siis tundisn, kuidas minu peos on lapse pea. Panin ka teise käe vette ja seal ta oli! Siiri käed olid ka vees. Võtsime poisi vastu neljal käel. Tõstsime koos Siiriga poisi mulle rinnale ja siis tundsin küll kibedat valu. Esimest korda sünnituse ajal, tundsin valu! Enne seda oli vaid intensiivsus ja tugev tung.
Kuna vannivesi läks silmnähtavalt punaseks ajas Siiri mind kiiresti vannist välja, kuna vees on verekaotust väga raske hinnata. Olin täielikult kohal ja ütlesin Siirile, et teen mis iganes ta ütleb. Järgmisel hetkel seisin vannis püsti, poiss rinnal, ja istusin vannist otse voodisse. Uskumatu, ta sündiski ära! Nii kiiresti! Kell oli 18.02.
Platsenta sünnitamine oli ka üsna kiire. Ma küll ei saanud täpselt aru sellest pressimise tundest, aga platsenta igal juhul sündis. Siiri veel küsis, et kas soovime seda koju kaasa võtta, kuid seekord me seda teha ei soovinud.
Kuna tegemist oli kiire sünnitusega ja väljutusperiood hakkas väga kiiresti, siis kontrollis Siiri ka emakakaela terviklikkust. See on üks huvitav protseduur, kus hiiglaslikud peeglid pannakse tuppe, et vaadata, kas emakakael jäi terveks. Ühesõnaga oli päris ebamugav, kui oled just väljutanud imelise olevuse ja siis pannakse külmad suured peeglid sulle samasse kanalisse! Taaskord küsimus: “Kuidas saab veel paremaks minna?”
Emakakael oli terve. Tupes oli paberite järgi 4 cm pikkune rebend, mis tõenäoliselt seda verejooksu ka alguses korraks andis.
Minu jaoks oli kõige valusam osa sünnitusest õmblemine. Xylocaine Spray laskmine jalgevahele oli nagu keegi oleks tikust tuld tõmmanud ja mind alt poolt põlema pannud. Püüdsin küll mõelda muule ja mitte tegeleda sellega, mida Siiri seal tervendas, aga no ikka megatüütu oli see. Ütlesin veel Siirile, et võiksin iga kell uuesti sünnitada, kuid see, mis ta praegu teeb, on kordades ebameeldivam kui sünnitamine.
Gustav oli kenasti 2 tundi mu rinnal ja seejärel Siiri ja Lauri mõõtsid ja kaalusid ja panid ta riidesse. Ilunumbrid olid 3230g ja 50cm. Pea ümbermõõt 35cm ja rind 33cm. Sünnitus kestis 4t ja 12min. Väljutusperiood kestis 17min. Verekaotust märgiti 300ml.
Lauri oli sünnitusel imeliseks panuseks ja hakkas kohe julgelt ka Gustaviga tegutsema.
Sünnitusjärgsesse osakonda viidi mind siiski ratastoolis, sest kõrvus hakkas vähe kohisema, kui püsti tõusin. Nii armas oli näha kõiki neid tuttavaid ämmakaid ja arste, kes meile õnne soovisid ja sünnituse kulgu kommenteerisid.
Sünnitusjärgses osakonnas vaatas Gustavi läbi lastearst, kõik oli imeline. Arst lõikas ka keelekida ja olen tänulik, et ta seda nii hellalt tegi. Veregrupp määrati ka, kuna olen ise 0 neg. Poiss on minuga sama grupiga.
Siiri kommenteeris veel sünnitust omalt poolt sellega, et küsis, kas ma olen kindel, et ma varem sünnitanud pole, sest see oli korduvsünnitaja moodi pigem. Ütlesin, et selles elus ei ole küll…
Samuti tänas ta meid, et me olevat talle nüüd ilusa sünnituse usu tagasi andnud …
Kõik peretoad olid võetud ja saime kusagil 21.00 paiku esijalgu ühispalatisse, kus Lauri sai hernekotil pikutada, aga öösel tuli veel üks naine kõrvale ja saatsin Lauri koju puhkama. Öö läbi imetlesin poissi, kuid üldine olemine oli pigem ebamugav. Vanad voodid, mille seljatoe liigutamiseks peab voodist välja tulema, õhupuudus jne… Sellepärast küsisingi kohe hommikul, et kas ma äkki võin koju minna. Nii juhtuski. Koju jõudsime, kui poiss oli 18 tunni vanune.
Selline detailne sünnituslugu :)!
Olen hiiglama tänulik!
Aitäh!
