MINUST
Mul on vedanud – olen kasvanud kokkuhoidvas perekonnas koos oma vanema õe ja vennaga, meid on alati toetatud ja usaldatud meie valikuid. Praeguseks olen ise kolme imelise poja ema ning näen igapäevaselt, kuidas meie endi valikud loovad meie reaalsust.
Põhikoolis oli mul kindel teadmine, et minust saab näitleja, kuna laval on kõik võimalik, saab luua erinevaid elusid ja laval olijate unistused saavad täituda. Lavakunstikooli ma sisse ei saanud ja aja parajaks tegemise mõttes küsisin endalt: Mis on need ametid, mida ma pole kunagi mõelnud, et teha võiks? Vastuseid tuli minu jaoks kaks: tuletõrjuja ja ämmaemand.
Ämmaemanda õpingute ajal sain ma aga aina enam aru, et luua ja erinevaid elusid kogeda saab ka mujal. See eriala puges mulle aina enam südamesse ja pärast Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetamist, aastal 2014, asusin tööle Pelgulinna sünnitusmajja.
Juba tudengina pani mind mõtlema, et kuidas osad naised sünnitavad nagu Hollywoodi filmis ja teised naised oskavad seda teha miskil huvitaval ürgsel moel? Kuidas osad naised tulevad, sulgevad silmad, naeratavad, keskenduvad, hingavad ja kulgevad sellest protsessist läbi voolavalt nagu jõgi, aga teised naised kaotavad kontakti, kontrolli, usalduse ja tunnevad suurt hirmu?
2018. aastal kuulsin ühel koolitusel esmakordselt sõna HüpnoSünnitus, mis pani mind kohe mõtlema, et olen ämmaemand, aga kuulen sellist sõna kombinatsiooni esmakordselt. Tutvusin Kiia Paaliga, kes on HüpnoSünnituse maaletooja ja Pehme Sünni Kooli looja. Ta tutvustas mulle HüpnoSünnituse olemust ja mulle tundus esimest korda, et see võibki olla üks võtmetest, kuidas võimestada naisi usaldama oma keha ning valima endale pehmet ning positiivset sünnituskogemust.
2019. aastal, oodates enda esimest poega, osalesin HüpnoSünnituse koolitusel ja kuigi ei jõudnud kursust lõpetada, sain teadmise, et kursus on väga silmaringi avardav ning tuletab meelde seda, mida me kõik tegelikult sisimas teadnud oleme. Ma mõistsin, et kursusel õpetati enda sisetunnet usaldama ning selgitati tõenduspõhiselt peredele seda, kuidas meie keha ja meel töötavad ning kuidas me protsessi kulgemisele ise kaasa saame aidata.
2020. aastal, oodates enda teist poega, otsustasin õppida HüpnoSünnituse koolitajaks ning hakata võimestama ja juhendama kõiki neid imelisi peresid, kes usuvad, et teaduspõhine informatsioon ja ettevalmistus saavad muuta nende kogemust ja miks mitte ka maailmavaadet.
2022. aastal asusin taas tööle ämmaemandana ja seda Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus sain taas töötada nii sünnitusjärgses- kui ka sünnitusosakonnas ning nägin ja tajusin, kui palju on muutunud nende aastatega, mil alles praktikal käisin, ning kõike esmakordselt kogesin. Sain aru, et aina rohkem on sekkumisi ja arusaamatust perede kogemustes. Samuti sain samal aastal teada, et ootan oma kolmandat poega, mis ei lasknud mul liiga kauaks ämmaemandana töötamist Kliinikumis jätkata.
2023. aasta sügisel sünnitasin enda kolmanda poja ja sain taaskord hoopis teistsuguse kogemuse kodusünnituse näol.
Minu sees on sügav teadmine ja usaldus, et ettevalmistus on kõige alus. Teadmised aitavad mõista, usaldada ja läbi selle usalduse omada suurimat kontrolli kõige ja mitte millegi üle. Sellepärast aitan ma luua uut ja pehmet algust nii beebidele, emadele kui ka isadele, kohtudes peredega juba raseduse ajal ning aidates neil valmistuda oma elu tähtsaimateks hetkedeks. Eriti kõrgelt hindan ma seda, kui saan toetada peresid kogu uue alguse teekonnal, olles oma teadmistega panuseks nii raseduse, sünnituse kui ka sünnitusjärgsel ajal.
Ei ole olemas valet sünnitusviisi – inimesed on erinevad, kehad on erinevad, kõik valikud on okeid, kui need on tehtud enda sisemise teadmise najal. Minu eesmärk on aidata naistel leida üles iseenda sisemine usaldus ja teadmine, kuidas just tema ja tema beebi jaoks on kõige õigem ja turvalisem selles protsessis kulgeda. Minu südamesooviks on võimestada looma imelist uut algust peredele ja beebidele ilma hinnanguid andmata. Ja ma luban, et teadmatusest ja hirmust on võimalik välja võluda põnevus ja elevus eesootava suhtes!
Aitäh, et oled!