Olin 5 kursuse ämmaemandus tudeng, kui sünnitusosakonnas praktikal viibisin. Mind oli taas õnnistatud ühe imelise ja pehme sünni vastuvõtmisega. Mäletan nii hästi selle imelise sünnitava naise nägu. Ta oli sünnitusvoodil, poolistuvas asendis – hingas ja naeratas. 

Ruumis oli täielik vaikus ja kostus vaid mõnus hingamisrütm. Naise mees toetas teda tema pea juures – naine muudkui hingas ja naeratas. 

Ta oleks olnud justkui kusagil mullis või kosmoses. Justkui lendles läbi selle imelise sünnituse. 

Tegin vaginaalse läbivaatuse ning mõistsin, et pea on hakanud laskuma ning emakakael oli täielikult avanenud. Vaatasin veidi kahtlevalt enda juhendaja poole, kes seisis eemal, toetas end kapi najale ja vaatas õrna naeratusega kogu protsessi pealt. Ta noogutas mulle. Sain aru, et kõik toimubki päriselt. See oli justkui kinnitus: “Jaa! Nii saab ka!”

Selgitasin naisele vaiksel häälel, mis edasi saab ja et ta kuulaks mu juhiseid. Naine naeratas ja noogutas.
Järgmise kahe hingamisega oli beebi vaikselt ja pehmelt sündinud. Tõstsin ta ema rinnale ja nad tutvusid vaikselt ja tasasel häälel. Beebi ei nutnud vaid uudistas suurte pärani silmadega enda ema ja isa. See oli nii imeline ja nii külmavärinaid tekitav. 

Mõne aja möödudes sündis platsenta ja kontrollisin sünnitusteede terviklikkust. Mitte ühtegi rebendit – kerguses, rõõmus ja hiilguses. 

Jätsime pere omavahel tutvuma ja läksime sünnitus toast välja. Mu juhendaja ütles: “Jah! Mõned naised sünnitavad nii…”

Ja mina mõtlesin, et ma olen alati teadnud, et teistmoodi on võimalik. Nüüd tahaksin vaid teada kuidas selleni jõuda… kuidas saab seda õpetada? Kuidas saaks seda õppida? 

Umbes 5 aastat hiljem kuulsin esimest korda HüpnoSünnitusest. Olin skeptiline, uurisin, puurisin ja sain teada esimese saladuse, mis aitab jõuda sellesse kergusesse, lõdvestusse, naeratusse. Aitäh! Teistmoodi on võimalik!