Johanna sündis täpselt 40. rasedusnädala täitumisel esmaspäeval kell 00:22. Sünnihinnetega 9/10.
Võib uhkuse ja meelerahuga öelda, et meie tütre sünni lugu on üks suurepärane näide positiivsest sünnikogemusest.
02.04 vastu 03.04 algasid mul kergelt valulikud emakatoonused ca 30min vahedega. 03.04 hommikul eemaldus ka suur osa limakorki. Tuhud püsisid sama intervalli ning intensiivsusega 03.04 kuni kella 16:30ni, mil otsustasime Johanna issiga jalutuskäigule minna. Jalutuskäigul protsess intensiivistus, tuhude vahed muutusid lühemaks ning tuhud ise intensiivsemaks. Olime kodus, hingasime laineid üle, käisime duši all. Iga lainet tervitas minuga koos minu abikaasa, kes peamiselt abistas mind erinevate puusaluudele vajutamise tehnikatega, andis juua, registreeris tuhusid ja julgustas igal sammul. Haiglasse läksime kell 22:00, kodus enne haiglasse minekut olid tuhud iga 3-4min tagant ning kestsid 1-2 minutit.
Haiglas läbivaatusel oli emakakael avatud 5cm, emakakael oli lame ning pehme. Saime sünnitustuppa number 4, sinnasamasse, kus sündis 3,5 aastat tagasi Johanna vend Henri.
Ämmaemandaks saime endale parima võimaliku – Maris Raude. Maris pakkus meile ka kohe võimalust vanni ronida, mida ma endale teist korda pakkuda ei lasknud ja see oli väga õige otsus. Vannist ma enne ei väljunudki, kui alles pärast Johanna sündi.
Vannis oli tuhusid palju lihtsam üle hingata ning keha lõdvestunult hoida. Tuhude ülehingamiseks kasutasin algusest peale 20-20 meetodit ning tuhude vahepealseks tavapärast või, keha pingesoleku korral, 4-8 meetodit. (Kes lähemalt teada tahab, see läbib Hüpnosünnituse koolituse 😉 ).
Tuhud tulid vannis veelgi sagedamini ning ca 30min möödudes tundsin ka mõnede tuhude ajal pressitunnet. Pressitunded läksid iga tuhuga aga aina intensiivsemaks. Üks hetk tekkis pikem paus tuhude vahel, panin pea abikaasa õlale ja tukkusin ca 3-4 minutit (isegi unenäo algus jõudis tulla). Seejärel läks tööks, iga tuhu ajal tundsin tugevat pressitunnet. Tundsin, kuidas just tuhude vahepeal keha lõdvestades Johanna sünnikanalis allapoole liikus. Mingil hetkel tuhu ajal tundsin tugevat survetunnet vaagnapõhjale. Õige pea lisandus kerge põletustunne. Kui muidu olin olnud kogu aeg põlvili, keha veidi ette kallutatult, siis nüüd tundsin, et pean minema istuma. Valisin sünnitusasendiks poolistuva asendi. Eelviimase tuhu ajal pressisin lapse pea kroonima ning viimase tuhu ajal sündis meie Johanna. Presside ajal kasutasin J-hingamist, millele lisasin improvisatsioonina ka väikesed musikaalsed möirged. Veest välja tulles hakkas ta kohe ilusasti häält tegema, nahk oli roosa, tahtis hoolega pead tõsta. Veetsime nahk-naha kontaktis aega 2h. 60.minutil toimus esimene imetamine. Oksütotsiini osas valisime äraootava taktika, platsenta sündis ca 30min peale sünnitust ja verekaotus oli minimaalne, niiet oksütotsiini vaja ei läinudki.
Pühendan eraldi lõigu oma kallile abikaasale, kellele olen südamest tänulik. Võin vabalt öelda, et selle positiivse sünniloo taga on meil mõlemal võrdne roll täita. Kõikide tuhude ajal oli ta mulle erinevate tehnikatega toeks, ta oli teadlik toimuvast, säilitas rahulikku meelt ja oli igati eeskujulik sünnikaaslane.
Tänan veel meie ämmaemandat Marist, kes aktsepteeris kõiki meie valikuid, arutas läbi kõik järgnevad sammud ja oli igati toeks. Sünnijärgses osakonnas ootas meid minu ämmaemandast sõbranna Maris Lill, kes oli eraldi kullatükike. Igasuguste muredega saime abi, tundsin, et keegi seisab meie eest igal sammul. Hoitud tunne oli.
Viimased, aga mitte sugugi vähem tähtsad tänusõnad Hüpnosünnituse koolitajale ja ämmaemandale Annika Oonale, tervele Pehme Sünni Kooli tiimile ja kursusekaaslastele. Kursus võimaldas meil abikaasaga olla sünnitusel 100% kohal, kõike detailselt kogeda ning enda elu raamatusse kõige positiivsem lapse sünnilugu kirjutada.
Aitäh!
