Minu esimese sünnituse kirjeldamiseks sobib hästi väljend “Teadmatus on õnnistus” (inglise keeles Ignorance is bliss). See nüüd ei tähenda, et ma ei oleks olnud valmistunud. Just vastupidi – Hüpnosünnituse kursus oli meile palju abiks, aga ma teadvustasin endale vaid 3,5 tundi enne kui mu beebi mulle rinnale pandi, et ma vist tõesti hakkan varsti sünnitama. Sellel sombusel juulikuu pühapäeva hommikul, kui mu rasedus oli kestnud 39+3 nädalat, ärkasin juba 5:30, sest kõht oli hirmus tühi. Lugesin voodis veidi raamatut, sõin leivakrõpse ja jäin uuesti magama. Kui ma 1,5 tundi hiljem ärkasin, tundsin, et alaselg valutab veidi. Arvasin alguses, et olen ehk kuidagi kehvasti maganud. Kiire guugeldamine ütles, et alaseljavalu võib olla ka üks varajastest peagi algava sünnituse märkidest! Duši all käik pakkus leevendust ja oma mõtteis tegin kokkuvõtte, et keha valmistub vaikselt sünnituseks, mille viitas ka eelmisel õhtul ja hommikul eraldunud limakork.
Edasi kulges päev nagu ikka. Aeg-ajalt tundsin alaseljas valuaistingut, aga see ei olnud midagi liiga häirivat. Küll aga palusin abikaasat, et ta arvestaks veidi rohkem aega linna jalutamiseks, sest kõndimise vahepeal võib olla vaja veidi mu selga mudida. Linnas saime kokku sõbraga ja sõime mõnusa hilise lõuna. Kui me kell 15 end tagasi kodu poole sättisime, siis juba iga natukese aja tagant mudisin oma selga ja tegime sõbrale veel nalja, et võib olla on ta viimane, kes meid veel kahekesi näeb.
Kodus heitsin end voodile puhkama ja samal ajal uudistasin interneti avarustes ringi, et leida vastus oma küsimusele, kas mu nüüd lainetena tulevad ja kaovad alaseljavalud võivad olla tuhud ja seega märk alanud sünnitustegevusest. Umbes 17 paiku kirjutasin ka meie hüpnokursuse koolitajale Annikale ja sain temalt tund aega hiljem soovituse veel võimalusel magada. Nii ma ka tegin ja magasin tunnikese.
Pärast uinakut oli enesetunne hea ja 19.30 asusin meile abikaasaga õhtusööki soojendama. Poole tunniga muutusid valuaistingud alaseljas piisavalt tugevaks, et magustoit jäi mul söömata ja selle asemel suundusin võimlemispalli peale hüppama. Kell 21 kirjutasin veel Annikale ja sain soovitusi alaseljavalu leevendamiseks. Magamisest enam midagi välja ei tulnud ja dušš ka enam nii suurt leevendust ei pakkunud. Kõige mõnusam oli nõjatuda võimlemispalli peale ja keskenduda hingamisele. Lainete ajal hõikasin abikaasat, et ta tuleks mu alaselga masseerima. Kuskil 22:30 paiku tundsin, et alaseljavalud on väga-väga intensiivsed ja tulid hooti nii 3-4 min vahega. Tundsin ka vajadust minna WC-sse. Lisaks oli veidi punast määrimist. Otsustasime, et nüüd on aeg sünnitusmajja minna.
Autosõidust sünnitusmajja ma suurt midagi ei mäleta. Sättisin end tagaistmele, põlved istme peal ja kätega hoidsin peatoest kinni. Suletud silmadega keskendusin ainult hingamisele, vahepeal piiludes, kas oleme juba kohal. Kui kohale jõudsime, siis oli kõige lähemas parklas sissepääsule veel ka üks vaba koht. Kui jõudsime sünnitusmaja õigele korrusele, võttis meid seal vastu ämmaemand Karilin, kes juhatas meid kohe sünnitustuppa. Kell oli saanud 23:00.
Pärast kiiret riiete vahetust ja ülevaatust selgus kõigi imestuseks, et beebi pea juba paistab ja käes on aeg pressideks. Nüüdki tundus mulle kõige mugavam olla põlvedel ja toetuda kätega voodi seljatoele, mis oli üles tõstetud. Ja taas keskendusin ma ainult hingamisele. Ma olin justkui mulli sees. Iga emaka kokkutõmbe ajal, mis endiselt väljendus mul ainult alaseljavaluna, püüdsin rakendada kursusel õpitut hingamisvõtet ja muu ei omanud mu jaoks tähtsust. Ma tundsin, kuidas iga kokkutõmbe ajal keegi mudib mu alaselga, mingi hetk tulid veed, siis veidi teravam valu ja siis juba leevendus ning kostis beebi nuttu. Kell 23:31 pandi mu rinnale meie pisike tütreke! See oli imeline tunne!
