Olin sünnitoetajana sünnituse juures, kuhu kahjuks ei jõudnud kohale lapse isa, sest viibis sellel hetkel täpselt välismaal. Meie koostöö naisega kulges imeliselt ja sünnitusprotsess liikus täpselt mõnusas tempos. Suure osa avanemisperiooodist viibisime naise kodus ja seejärel liikusime sünnitusosakonda, kus ootas meid ees eraämmaemand, kes teatas rõõmuga, et emakakael on täisavatud ja peagi on aeg uue ilmakodanikuga kohtuda. Rõõmusatasime kõik kuid aeg muutkui läks ja beebi ei tahtnud ega tahtnud sündida. Küll me proovisime erinevaid asendeid ja võimlesime, kuid laps võttis endale rahulikult aega. Sünnitav naine oli lihtsalt imeliselt tubli, ta kuulas kuidas teda juhendati ning koostöö oli vägev, me kõik pingutasime ühe eesmärgi nimel. Välutusperiood kestis tunde ja mina võimestasin naist nii kuidas vähegi oskasin! Ma tõesti imetlen teda siiamaani, mõeldes tagasi sellele sünnitusele. Lõpuks otsustas pisike sündida pärast pikka protsessi ja tundsin korraks isegi kurbust, et see vägev naine pidi nüüd nii palju vaeva nägema … Aga tema vaatas mulle otsa, beebike rinna peal nohisemas, ja ütles: “Noh, ei olenudki nii hull!”
Ma tundsin tol hetkel lihtsalt NII SUURT RÕÕMU! Aitäh – Naised on Superkangelased!
